time is flying by

17st maist oleme siis Eestis. Tean, et peaks üles panema nüüd kõik need fotod ja videod, mis vähese neti tõttu läpakasse jäid ja iseolemist naudivad. Kannatust, varsti tuleb paljastav film;)

Ring täis

Oleme tagasi Perthis ja auto müüdud. Mis uudist? Well, seda et tagasi Eestisse jõuame 17. mail.
Märdil oli plaan ja pilet kuu tagasi tehtud, Maret otsustas üleeile. Enivei, loodame teid kõiki varsti näha.
Senised päevad Perthis on möödunud peamiselt raamatukogus istumise, vaikse nokitsemise ja jalutamisega. Oleme Billabong Backpackers hostelis, mis on päris kobe – sügislehti täis basseini, jõusaali ja muude ühisruumidega. Inimesed siin on nooremad kui meie ja enamasti pidutsevad iga päev. Eile sättisid meie toa 2 taani tsikki end kuhugile. Ise arvasime, et käsil on karnevaliks valimistumine või on nad liitunud hobiteatriga. Tuli välja, et minek oli kõrvalasuvasse pubisse. Ütleme nii, et nigu-neitsi aegne 80ndate Madonna oleks nende kõrval kahvatunud. Samuti Dolly Parton. Hommikuks taane üldse polnud. Kuid oli 2 saksa tsikki, kes magasid koos kitsas narivoodis.
Niisiis hostelis õpime iga päev midagi uut noortekultuuri kohta. Kättemaksuks kutsusime üleeile oma lauda veinile ühe 50ndates proua, kes backpackerisse oli arusaamatutel põhjustel eksinud. Vanad peavad kokku hoidma!

Fotosid eriti teinud pole – pole nagu tuju pärast neid gigabaite pilte, mis ratastel olles üles võetud sai. Pealegi ei hostel ega raamatukogu pole kõige kaunima arhitektuuriga, nõrgasilmalistele ei soovitaksi. Ja inimesi ei julge ilma küsimata pildistada, sest häda korral pole ka enam autot, millega põgeneda.
Paar klõpsu siiski:

5000 km nagu niuhti

Kuna otsest reisikirjeldust on väheks jäänud, siis ülevaade, kuidas ja kuhu oleme jõudnud pärast opaalipealinna külastamist tosin päeva tagasi.

Coober Pedyst võtsime suuna põhja ning pärast Northern Territory piiri niitsime miile Kivi suunas, mida nägemata oleks justkui Aussi reis poolik. Bullshit puha. Uluru (Ayers Rock) on suur haip, mis meile mõlemale osutus pisukeseks pettuseks. Jah ta on küll suur (paar kilti pikk, paarsada meetrit kõrge), vahetab koidu ja eha ajal värvi ning omab nii kultuurilises (põlisrahvaste kivikunst!) kui geoloogilises plaanis olulist tähendust ja on leidnud kindla koha UNESCO maailmapärandis, kuid sellest ilust osa saamine on üks rist ja viletsus. Hoolimata, et Uluru asetseb kuramuse kaugel kõigest, on turistide vool ühtlaselt pidev. Terve park mustab 24tunniga-Uluru-tehtud-tuuride bussidelt valguvatest jaapanlastest, kes rõõmsailmselt kädistavad ja kaameratega sähvivad. Lisaks veel koketeerivad prouad, kes on ostnud endale koha paarsada dollarit maksvale gurmeeõhtusöögile ‘Koidukumas Kivi Homaarikastmes’ või väsimusest karjuvad lapsed, keda ei koti, et päikese loojudes muutub kivi oranžist lillaks. Kuna meie jaoks on Auss olnud eelkõige tohutu avarus, tühjus, enda väiksuse tunnetamine, siis see turistitrall tegi meele mõruks. Pealegi, Uluru kõrval asuvad Kata Tutja kivid meeldisid meile palju enam. Nii vormi poolest, kui seepärast, et läbisõidu turistid sinna ei tükkinud.

Õpetlik on muidugi see, et Austraalias muutud kergesti hellitatuks – inimesi on enamasti vähe, mistõttu hakkad tahtma kõiki vaatamisväärsusi iseendale üksinda nautimiseks.

Siin siis turistipildid – hommikune Uluru ja öine Kata Tjuta. Ühesõnaga, tehtud!

Ulurst võtsime suuna Alice Springsi, mis keset kõrbe asudes on siiski põhjaterritooriumi suuruselt teine linn pärast Darwinit. Plaan oli pisut ka turisti panna, kuid kuna enamus ajast möödus netis olemisele (Märt tegi kaugtööd), siis oligi äkitselt õhtu käes ning lidusime linnast välja telkima.

Internetti minek käib nüüdsest sedasi, et välisel vaatlusel tsiviliseeritud ja urbaniseerunud piirkonnas võtab passažeer välja läptopi ja hakkab wireless võrku skännima. Šohvöör võtab linnas sikksakke, kuni kaasreisija näole laskub lai naeratus – on leitut tasuta wifi ning algab veebivargus. Aja jooksul tekib vilumus: kaunite villadega suburbidest on võimalik leida traadita võrke, nagu ka linnade peatänavatelt, samas osmikega slummi ei tasu tiirutama minna. Mõnikord tunneme end päris pervodena, kes passivad kaks tundi eramaja sissesõidu ees autos ning vahivad aegajalt kiivalt maja poole.

Tasuta netti on võimalik veel saada sedasi, et müntidega töötavas tasulises tööjaamas (seal selline mehhanism, et pärast raha sisestamist lülitatakse monitorivool teatud ajaks sisse), tõmbad salamisi võrgukaabli masina tagant ära ning ühendad selle enda läpparisse. Seda praktikat on eduline kasutada näiteks väiksemates hostelitest, kus tavaliselt ongi ainult üks tööjaam, mistõttu väheneb risk, et teised kasutajad kitule läheks.

Alice Springsist liikusime edasi ikka põhja – ees terendas Aussi suurim rahvuspark Kakadu ning osariigi pealinn Darwin. Vahepeal põikasime teepeal asuvatesse loodusparkidesse. Ühes neist kogesime väga mõnusat looduslikku spad kärestiku näol. Kuna tegemist on troopikaga siis jõgesid asustavad krokodillid. Aga mitte nagu Geena – sõbralikud, kaabu ja tolmumantliga, kes Sinuga päevauudiste üle arutavad, vaid kuni 7 m pikkused, territoriaalsed ja agressiivsed, kes söövad ka inimesi. Siinkohal käis jutt, siis soolavee krokodillidest ehk estuariinidest (Crocodylus porosus), kes tegelikult asustavad ka mageveelisi jõgesid. Magevee krokodillid (Crocodylus johnstoni) on ca 2 meetri pikkused, söövad mutukaid ning trimuleerimise korral võivad inimest vaid naksata.

Emale ja vantsile rahustuseks – ujusime siiski jõgedes, kus oli kirjas, et estuariine ei ole (teadetetahvil muidugi oli väikeses kirjas, et sisenemine omal riisikol, kuna soolavee krokid võivad siseneda piirkonda märkamatult).

Kakadu parki jõudes tabasid meid esimesel õhtul sääsed. Tekkis selline tundra-tunne. Sekundi jooksul, mil päike silmapiirilt vajus, oli kohal mustmiljonit pinisevat verejanulist sääske, mistõttu tuli tulistjalu pageda. Kas telki või autosse või end riietada-võrgutada. Parki ise me väga ei näinudki, kuna lammisel maastikul oleks Rebecca peaaegu uppunud. Kakadu teisel päeval otsustades minna koopakunsti kaema sõitis Maret kogenematusest liigkiiresti läbi üleujutatud tee. Toimus täiesti loogiline asi – vett pritsis, mootor lainetas ning auto käima enam ei läinud. Päev päädis sellega, et sõbralikud puhkusel olevad keskealised aussid Ann ja Jim vedasid meid lähimasse garaaži (enne ise asulas köie järel käies). Kuivades ja oodates väljakutselt naasvat mehaanikut ning võimalikku 200 dollarist arvet, tervitas öö hakul kaksikuid möödasõitev värske papa ning küsis, mis värk on. Papa osutus õhtusel poetretil olevaks supermehaanikuks, kes pärast lapse koju viimist, tuli tagasi tööriistakastiga ja Rebecca taskulambi valgel terveks ravis. Enne mehaanik Leighi käis Rebeccat uudistamas ka pärismaine manaja Eric, kes pisut tipsutanuna ravis masinat sõnaga ning ütles, et enne ööd saame uuesti teele. Nii juhtuski.

Õhtu lõppeks oli meie kontol: a) teadmised kuidas sõita üleujutatud teedel (maks 5km/h), b) kuidas parandada uppunud Rebeccat, c) veendumus ausside ülimas sõbralikkuses ning d) kutse õhtusöögile Ann ja Jimi juurde Perthis.

Kakadu pargist siirdusime Darwinisse, kus väisasime muuseume ning käisime ujumas Aleksandri järves. Viimane oli pehme veega ning rannaäärsete duššidega väga mõnus lomp. Ega ujumisega ongi siin nii, et supluseks on eraldi tähistatud kohad, sest jõgedes on krokod ning meres meduusid ja haid. Mõnikord saab koskede all looduslikult tekkinud basseinis supelda, mis on kuumal päeval äraütlemata mõnus kümblus.

Darwinist edasi läks sõit läbi Katherine’i tagasi lääneaustraaliasse, et jõuksime taas ookeani äärde. Tänase seisua oleme kokku läbinud 11 000 kilomeetrit. Et pikk jutt pilti panna, siis hulk fotosid siit:

Pehmete kätega Paula ja teised sõbrad supermarketis

  Oma sisseoste teostame Aussis peamiselt Coles’i või Woolworthi nimelistest supermarketitest. Tüüpiliselt suurtele kettidel oma neil oma odav homebrand, mis Colesi puhul haarab enamikku tootesortimenti – Colesi jahust kuni Colesi tampoonideni. Iga toote sildi peal kiidab produkti omadusi läbi isikliku kogemuse rõõmus ja rõõsa tavaline inimene meie seast, naabri-Mari või naabri-Jüri. Vedeleseebi lõhna ja siidisust ülistab Paula, with soft hands,

Observeerides neid Colesi tooteid – ja observeerisime me neid palju, kuna ega me muud ostagi kui homebrandi, sest see odavaim – tekkis meil kolm järeldust.

a) Tüüpilisel on soovitajad-sõbrad naisterahvad, nö supermarketi sõbrannad, kes on kõike proovinud ja valdavad teavet, kellel on pehmed käed ja hoolimata kiirest elutempost hästi kerkivad koogid. Mehed, kui nad üldse figureerivad, soovitavad tüüpiliselt mehiseid asju nagu purgisöök või grillvorst.

b) Enamik supermarketi sõpru leiab toodetelt, mis on tervislikud – with reduced fat, low carb, low GI. Normaalrasvasel Coles’i juustul pole tootesõpra. Arvatavasti Sheyla with fat ass, kes kiidaks cheddari teravust ja tummisust, ei mõjuks kuigi seksikalt ja oleks poliitiliselt ebakorrektne.

c) Etnilis-rassislises skaalas on enamik soovitajaid hästikitkutud kulmude ja väikesepoorilise näonahaga ilusad aaria naised. Näpuotsaga leidus ka asiaate, kes Austraalia sisserännanute osas moodustavad suure osa. Toiduainetel figureerivatest meestest olid kõik nähtud kas hindu või aasiapärased – nii välimuse kui nime poolest. Šampinjonikonservi soovitab sügavate naerulohkude ja trullakate põskedega rõõmsailmeline Mandar (full of food ideas), keda kõik ostjad võivad kujutleda ühes India vürtside järgi lõhnavas pisut pisikeses ja pisut räpases köögis käbedalt askeldamas. Ja mis peamine, Austraalias Coles’is ei ledinud me ühtegi aborigeenist naabri-Marit või naabri-Jürit. Erinevalt riiulivahedest, neid lihtsalt polnud riiulitel naeratamas. Nad olid sümboolselt annihileeritud.

Liigume nüüd kaubatemplist suvalisse turistidele välja pakutavasse vaatamisväärsusesse. Näiteks mõnesse pisikesse rahvusparki, mis siinsetele rahvusparkidele omaselt moodustub aborigeenide omatavast ning valitsusele välja renditud maas. Seal on aborigeenid olemas – oma pühade paikade, muistendite ja käsitööga. Infot neist antakse kamaluga uksest ja aknast ning isegi pisemgi kivi kirjutatakse võimalusel üles kui põlisrahvale tähendust omistav. Ka aussi peakorteriga Lonely Planet mainib pea iga vaatamisväärsuse juures, mis tähendust omistas see traditsioonilisele hõimule. Enamik sellest infost on jagatud riiklike struktuuride poolt, mis institutsioonide näol on sama sisserännanud kui neid moodustanud inimesed. Tekib küsimus, kas uusasukad soovivad end läbi rohke traditsioonkultuuri promomise legitimiseerida ning leida lunastust – et sisserännanud oleksid rohkem nagu settlers ja vähem nagu invaders. Et austraalia päeval ei karjuks purjus aborigeenid grillivale valgele rahvahulgale ‘James Cook murderers‘ või ei loobiks kive fotoaparaadi haaranud turisti pihta.

Aga võibolla teostubki see nii, nagu mitme rahvuspargi teadetahvlilt lugeda võib – kuna maa kuulub aborigeenidele, siis neil on lubatud seal resideeruda, küttida ja korilusega tegeleda. Võibolla ei peagi nad naeratavate riiulitega Coles’is või mõnes muus supermarketis käima, et süüa saada. Pealegi kui aus olla, siis situatsioonis, kus põliselanike alkoholism on terav probleem, ei näinud me neid eriti ka alkopoes – ju villivad ise. Pealegi, osadel poodidel on siin silt väljas, et paljajalu sisse ei saa, kuigi see on üldteada, et põliselanikud kingakandjad ei ole ja tulistel tänavatel paljajalu patseerivad.

Kõik see tekitas mitmeid küsitavusi ning silmakirjalikkuse uss näris aina õõnsamaid käike meie kahtlustavas teadvuses.

Stay tuned, järgmises postituses lammirallist saad teada, kuidas Rebacca peaaegu uppus, misjärel tunde toibus, kuidas aborigeen Eric teda sõnadega ja valge mees Leigh mutrivõtmega ravis ning kuidas Rebecca ikkagi hommikuti veel köhib.

Plaanimuutuses kõrbesse

Kiirelt mõned read. Pärast Nullarbor tasandikku jõudsime Adelaide’i veinipiirkonda, kus esialgu oli idee teha pisut farmitööd (viinamarja istanduses, soovitavalt degusteerijana, kuid vajadusel ka marjakorjajana). Kohapeal selgus kole tõsiasi, et hooaeg saab kohe ümber ja tööd oleks saanud teha alles nädala pärast.
Pärast mõningast planeerimist otsustasime hoopis võtta suuna põhja ning päris alt päris ülesse Darwinisse sõita. Tööd plaanime pisut hiljem teha – “kui üldse”, ütleb Märt, kellel reisuga rutt ja töö Eestis ootamas, kuid Maret jääb pikemaks ja töötab hiljem Perthis (mis on meie roadtripi algus ja lõpppunkt).

Kirjutamise hetkel oleme Coober Pedys, mis on opaalikaevandamise nn pealinn. Siia saamine oli omajagu tegu. Kaunismäestik Flinders Ranges’ist tulles tuleb võtta 400 km kruusateed ning see on suhteliselt tolmune ja tüütu. Kõrberalli kogemus oli tore, kuid uuesti seda ette niipea võtta ei tahaks. Pealegi läks Rebeccal kumm katki, mille Märt ära vahetas (OK, Maret ei lakkinud küüsi, vaid oli abiks). Erinevalt Eestist on siin kõik tohutult sõbralikud, peavad ise auto kinni ja küsivad, kas kõik on korras (muidugi neid mööduvaid autosid on tunnis ca 2).

Ööbisime Coober Pedy maaaluses telkimisplatsis. Siin tundub üldse enamik asju maaall olevat, kas endistes kaevandusšahtides või muudest väljauuristustes. Täna plaanime veel külastada maaalust Serbia kirikut ja kui aega, siis pisut opaale otsida (eilse tuuri tulemusena tekkisid meil esialgsed oskused ning väiksemat sorti kalliskivipalavik).

Ahjaa, eile juhtus veel selline asi, et sadas vihma. Just siis kui olime pesupesemisega ühele poole saanud ja sokid-särgid olid mõni aeg õues rippunud. Eelmine kord sadas siin 2007. aasta jaanuaris.

Kuna vahepeal on suuremat sorti koduigatsus peal,  siis suured tänud kõigile, kes sõnumeid saatnud, helistanud, kirjutanud või joonistanud

Paar pilti viimastest päevadest:

Hoia vaim virge, sest ees on pikk sirge

Sõidame praegu Austraalia pikimal sirgel teelõigul, mis on tervelt 146 km ühtejutti. Kui kaugusse vaatad, siis teel lõppu näha ei ole (samas see on siin igapäevane). Möödasõite oleks kerge teha, kui ainult autosid oleks, kellest mööda sõita. Oleme näinud poole päeva jooksul mõnda vastutulevat veokit ja kolme hullu jalgratturit. Enamiku teest on tegemist Nullarbori (ld keeles puudeta) tasandikuga, mida ilmestavad madalad põõsad, mõned raagus puud ja känkside korjused teeperves, mida mustad kaarnad rõõmsalt nokivad. Põhimõtteliselt oleme in the middle of nowhere. Vähemalt on meil nüüd autos muss ja saame läpparit ja kõike muid elektriasju kasutada, sest kaksikud-traksikud-autoelektrikud parandasid sigaretisüütaja-vooluaugu ära ning seetõttu on meil võimalik soetatud muunduri abil kõike ja millaliganes laadida. Parandamine oli ca 3 tundi juhtmetega mässamist, mis õnneks ei päädinud iseenda vooluringi aheldamisega. Telkimiskohtades pole elektriga just kiita ja seetõttu osutub antud süsteem hädavajalikuks. Nomaadi elustiilist tulenevalt ongi meie päevarežiim hetkel päikese järgi seatud. Enne koitu ärkame ning kaheksa paiku kui pime juba on, sätime end õhtule. Lastele mõeldud unejutu ajaks oleme juba ammu tuttu keeranud.

Varsti teeme peatuse, sest aeg on hommikul keedetud kohvi juua ning meesaia kõrvale mekkida. Tegemist on kohalike mesilindude tööviljaga, mille Maret otsustas osta ühest väikelinna poest, kus meesmüüja teda love’iks kutsus (Märti kutsuti buddy‘ks ja matey‘ks). Siinsed väikelinnad on enamasti nagu heast Ameerika filmist pärit: korrastatud majade ja aedade, haljastatud linnakeskuse, ühe pika kaubatänava ning rõõmsate ja piparmündilõhnaliste inimestega. Samas see pisut seisev õhk ning kirevate ärisiltide vahel pelutav kinniklopsitud akendega kinnisvara tekitavad tunde, et selle rahuliku idülli taga on peidus mingi sünge saladus, millest kõik teavad, aga keegi ei räägi. Näiteks, et kohvikupidaja Jim hoiustab sügavkülmas jäätisekarpide vahel paari idaeuroopa turisti või autopoodnik Jenny on maias väikelaste peale. Ei tea, kas paranoia on tingitud liigsest õudusfilmide vaatamisest või lihtsalt ei taha me leppida, et väikelinna inimesed ongi rahulolevad ja tasakaalukad, mis ju tähendaks, et küla ongi suurepärane elukeskkond.

Täna õhtul peame me ära sööma kõik oma puu- ja juurviljade varu, sest nagu selgus on lääne ja lõuna osariigi vahel piir, mida me homme hommikul ületame ning kus putukate ja bakterite leviku tõkestamiseks kõik orgaaniline kraam konfiskeeritakse. Aga kui kartulid on näiteks kooritud ja tükeldatud, siis võib üle viia, teadis üks kümneaastase kämpimiskogemusega sakslasest uusaussi rääkida. Eks siis täna tule mingi juurviljapada kokku keerata. Muidu toitume me roadtripil olijate kohta vägagi peenelt, sest peakokk Maret ei lepi konservide ja kiirnuudlitega, vaid vaaritab ikka juustukastmes vasikalihahautist ning maitsvaid ja tervislikke pastaroogasid (andmed kinnitatud. Toim.)

Kusjuures söök on tõsine teema Mareti jaoks. Juba lapsepõlvest saadik. Õhtul teetassi taga tuli välja, et isegi lasteraamatuid mäletab Maret eelkõige söögi järgi. Blomkvistist meenub roheline kadedus Eva-Lotta suhtes, kelle isa oli pagar ja kes seetõttu igal hommikul ärkas värskete kaneelisaiadega ja naksitrallides jäätised kirssidega. Arvatavasti on selle taga kinderstube, kus pärast juurviljahuatise lõpetamist võis kommidest unistada või raamatutest lugeda. Kuigi ta ei taha tunnistada, siis siimaani on reisi highlight olnud austraalia sümbol känguru – kuid mitte rõõmsalt võpsikus hüppavana, vaid marineeritult-röstitult maitsmismeelte kaudu.

This slideshow requires JavaScript.

Turism ruulib

Vahel on ikka tunne, et oleme maailmast täitsa ära lõigatud. Netti eriti ei saa ning telefoni levi käib ka nagu kuuvarjutus. Oleme jõudnud Esperance ja edasi põrutame Adelaide (2000km). Vahemaad ei ole siin mitte väikesed. Eestile võib kuus korda ringi peale teha selle ajaga, kui siin ühest suuremast asustatud punktist teise jõuab.

Tööle ei ole veel hakanud, kuid plaanime seda teha Adelaide jõudes. Muidu läheb hästi. Päeval sõidame ja teeme turisti ning öösel telgime. Vahel magame ka autos, sest külm on öösiti. Mõtlesime, et mis see Aussi talv ikka ära ei ole, aga võta näpust, päris külm on. Maret ostis isegi sooja flanell pidžaama, et mõnus magada oleks. Märt algul naeris, kuid nüüd tahab ka.

Öö veetsime Cape Le Grand rahvuspargis, mis on tuntud oma valgete liivarandade, võrratute vaadete ning jalutusradade poolest. Liiv rannas on sama peen ja peaagu ka sama valge kui jahu. Võib olla seetõttu meeldib ka kängurudel, ehk känksidel nagu me neid hellitavalt kutsume, seal vahetevahel peesitada. Känksid on siin väga asjalikud ja hüppavad ringi muudkui. Vahel natuke liiga paljugi ja vales kohas, sest teeääres on palju allaaetud känkse. Meie õnneks pole veel ühelegi otsa sõitnud ja ei proovime seda igati vältida, sest Rebeccal pole kängururaudu ja seda matsu ta üle ei elaks.

Oleme teinud ka hulgaliselt lahedaid pilte, mis kõike kõige paremini kirjeldavad, kuid praegu ei saa neid üles panna kahjuks. Aga varsti. Ja saatke teie meile ikka teateid endast nt smsid on väga teretulnud

Mõned videod siit:
watch?v=lbGfdGjAVRU
watch?v=C7ZfeyaW_Vg